Testitava seadme isolatsioonile rakendatakse kindlaksmääratud aja jooksul tavalisest tööpingest kõrgem pinge. Kui isolatsioon on piisavalt hea, tekitab rakendatav pinge ainult väga väikese lekkevoolu. Kui testitava seadme isolatsiooni lekkevool jääb kindlaksmääratud aja jooksul kindlaksmääratud vahemikku, saab kindlaks teha, et testitav seade võib normaalsetes töötingimustes ohutult töötada. Selle peamised eesmärgid on järgmised: isolatsiooni tööpinge või ülepinge taluvuse testimine; elektriseadmete isolatsiooni tootmis- või hoolduskvaliteedi kontrollimine; toorainest, töötlemisest või transpordist põhjustatud isolatsioonikahjustuste kõrvaldamine, toote varajase rikke määra vähendamine; ning isolatsiooni elektriliste vahekauguste ja roomamiskauguste kontrollimine.
Testimissüsteem koosneb tavaliselt kolmest põhimoodulist: programmeeritavast toitemoodulist, signaali hankimise ja konditsioneerimise moodulist ning arvutijuhtimissüsteemist. Traditsioonilise vastupidavuspingetesti struktuur koosneb peamiselt võimendussektsioonist (pinget reguleeriv trafo, astme-ülemine trafo ja toitelüliti), juhtsektsioonist (voolu proovivõtt, ajastusahel, häireahel) ja kuvaahelast. Selle tööpõhimõte on järgmine: kasutaja juhib astme-ülestransformaatori väljundpinget pingeregulaatori reguleerimise teel; juhtseade ühendab astme-toiteallika pärast käivitussignaali saamist ning katkestab toite ja häired, kui lekkevool ületab piiri või loendusaeg on möödas; kuvaahelat kasutatakse väljundpinge, lekkevoolu ja loendusaja kuvamiseks.
Põhierinevus programmeeritava vastupidavuspingetesti ja traditsiooniliste instrumentide vahel seisneb astme-ülesastmes: selle kõrget-pingeastet-üles ei reguleeri võrgu toite- ja pingeregulaator, vaid üks -kiibiga mikroarvuti, mis genereerib 50 Hz või 60 Hz sagedusega astmelise siinuslainesignaali. vooluring. Väljundpinge väärtust juhib ka ühe-kiibi mikroarvuti.
